Maret Kukkur „rabeleb kultuuriasjadega“

Maret võtab meid vastu natukene müstilises kohas, Reigi pastoraadis. Peale tegusa naise näeme ka huvitavat klaasinäitust, mida Maret kureerib.

Äkki räägid paari sõnaga endast? Eelkõige huvitab seos Hiiumaaga.
Kuna Hiiumaal on keeruline saada hiidlaseks ja see on siia elama kolinud mandriinimesi tihti närvi ajanud, siis ma ei üritagi, vaid tunnistan ausalt, et olen Mustamäelt. Minu emapoolne suguvõsa on pärit Hiiumaalt Reigist, vanade hiiurootslaste järeltulijad, isapoolne suguvõsa on pärit Ida-Virumaalt ja kuulu
järgi mingit liini pidi ka rannarootslastega segatud.

Sind tutvustatakse nii: „Rabeleb paljude kultuuriasjadega.“ Mida see tähendab?
(Naerab) Seda peaks küsima algallika käest. Ma ei tea, mis see kultuuriasjadega rabelemine tähendab. Võib-olla, et teen kunsti ja produtseerin. Samas kui vaadata „kultuuriasja“ laiemalt, siis olen olnud loovisikuid puudutavas seadusemuudatuse töögrupis ja paar rida seadusest on ka minu panus.

Räägi palun enda näitusteseeriast „Genius Loci“. Mis tehtud, mis teoksil? Ja mida üldse tähendab „Genius Loci“?
Genius loci tõlketähendus on kohavaim. Nime kasutuselevõtt on seotud kohaga, kus näitused toimuvad. Põhjusega, et esimeste kunstinäituste ajal aastatel 2013– 2015 küsisid külastajad pidevalt, mis siin varem on olnud. Uurides pisut koha minevikku, sai üsna selgeks, et see on nii tihe, täis sündmusi ja isikuid, kellest osa on suuremad kui elu, seda kõike pole võimalik ühe korraga ära rääkida.

Igal aastal on fookuses üks sündmus, ajajärk või inimesed ning see koos kaasaegse kunstiga täidab maja ja sünnitab uue kohavaimu kõigi jaoks, kes selles „Gesamtkunstwerk’i“ sees on olnud ehk viibinud. Nii ma vähemalt loodan ja selline on alati eesmärk, luua üks uus tervik.

Aastal 2024 on fookuses perekond Rinned, neid on olnud siin mitmeid ja erinevatel aegadel, kunstiks on graafika.

Meie kaasaegse kunsti kureerimisviisi võib vist tituleerida vanamoodsaks, 20. sajandist pärit kunsti jaotamist eri stiilideks, liikideks, distsipliinideks: maalikunst, graafika, tekstiilikunst, keraamika jne.

21. sajandi eneseväljendus ei sea selliseid piire. Kuid kui küsida, kuidas rääkida kunstikaugele inimesele kunstist nii, et see oleks hoomatav, ei hirmutaks, mõjuks ligitõmbavalt, siis meile (Kalli Sein, Valev Sein, mina) midagi sügavamat pähe ei tulnud.

Kas Reigi pastoraat sai näituste jaoks valitud vaid pragmaatiliselt, ruumide pärast või on sellel kohal sinu jaoks ka mingi isiklik tähendus?
See on puhas juhus. Aastal 2012 otsis toonane Kõrgessaare vald võimalust, kuidas ja kus tähistada Hüti klaasikoja loomise aastapäeva. Katrin Kivivuori (end. Sarapuu) lähenes ülesandele väga lihtsalt, tõi ühte tuppa kokku klaasikunstniku Kalli Seina, maalikunstniku Valev Seina ja teatrikunstniku Maret Kukkuri, leppis Reigi Jeesuse koguduse juhatusega kokku maja kasutamise ning edasine on juba ajalugu.

Sellest on nüüd välja kasvanud midagi muud: kohast on kogu näitusesarja selgroog. Isiklik tähendus on sel ka, see on pisut pikem jutt, aga lühidalt: vanaema käskis.

Kuidas kirjeldaksid Hiiumaa kultuurielu? Kas võtaksid üles positiivse või pigem negatiivse tooni?
Kultuurielu pole olemas ilma inimesteta. Kuidas saab suhtuda positiivselt või negatiivselt inimestesse, reeglina on kõikides meis seda mõlemat. Mina olen õnnelik, et meid, inimesi, ikka veel on…

Artikkel ilmus Hiiumaa turismitrükises GO Hiiumaa 2024.
Fotod: Kalli Sein, Maret Kukkur